Ühe Kassi Lugu.

Mõni aeg tagasi ilmus meie talu juurde kass. Kiisu oli väga sõbralik, trügis tuppa, näugus akende taga ning tundus olevat kellegi kodukass. Kuna mu enda kiisud käivad õue- tuppa pidevalt, siis ei olnudki mul muud valikut kui ka see kiisu tuppa lasta. Alguses lasin aegajalt, andsin süüa, kuid ööseks panin õue tagasi. Ma tõesti ei olnud huvitatud uuest kassist, kuna mul endal on 8 kassi juba kasvatada. Lõpuks siiski hakkas kiisuke ka juba ööseks tuppa jääma.

Võõras kiisu aknal.

Panime talle esialgu nimeks Võõras kiisu, sest me ei teadnud temast mitte midagi. Esiteks kust ta tuli, teiseks vana ta on, kolmandaks mis sugu ta on, neljandaks mis ta nimi on. Selgus see, et ta on emane, et ta on harjunud sööma ainult krõbinaid, armastab sooja, ning mulle tundus ka see, et kui talle pai teha siis ta nagu hakkaks kartma, sest ta ei tea kas talle tehakse pai või teda lüüakse. Üldiselt on ta väga kombekas kass, näiteks lauapeale ei trügi, ning kui läheb salaja ja kui peale satud, siis on ta sealt kohe kadunud, ühesõnaga õpetatud kass.

Kuna ma polnud sellest kassist huvitatud, siis panin oma kodukohta üles kuulutuse, et äkki on tõesti kellelgi kass kadunud, ning ta otsib teda. Kuulutus oli üleval nädala, kaks, kolm ma isegi ei tea kaua see seal oli, kuid keegi ei helistanud ega tundnud huvi. Loomulikult oli meil tunne, et keegi nagu oleks kiisukese lihtsalt kuskile tee äärde pannud, ning ta leidis tee meie juurde.

Kuulutus.

Seega kiisuke siis nüüd elas ja oli muudkui meie juures. Kirjutasin ka varjupaika, kuid miskipärast ei vastanud nad mulle. Kuna keegi kiisukese vastu huvi ei tundnud, et jäänud mul muud üle, kui hakata Facebookis kuulutama, et ehk tahab keegi sellist kassi endale. Siin kohal ma tahaksin tänada kõiki Jagajaid ka kaasaelajaid, kuid uut omanikku ma talle kahjuks ei leidnud. Oli küll soovitajaid, kes soovitasid pöörduda ei tea kuhu ja ei tea kelle juurde, kuid endale seda kiisukest keegi ei tahtnud. Kirjutasin kassist ka oma valla grupis, kuid seal soovitati mul vaid, et ma jumala eest seda kassi varjupaika ei viiks, muidu saab vald hiigel arve, ning nad peavad siis varjupaigale selle-eest maksma. Seega oli see kiisukene ikkagi minujuures. Ja just peale selle, et mul oli see kass, selgus ka veel tõsiasi, et kiisu on tiine. Ta nägi tõesti meeletult paks välja, ning me tõesti arvasime, et ta võib igahetk hakata poegima. Seega olin ma meeleheitel, sest mul endal on 8 kassi ning kui tema on üheksas kass, ning ka veel näiteks kuue pojaga, siis oleks mul kokku olnud juba 15 kassi. Ma tõesti katsun ja üritan hakkama saada oma kassidega. Siiamaani on neil alati olnud toit ees, ning pesa soe. On ka juhtunud suuremaid õnnetusi, ning arstiabi on nad alati saanud. Ise olen ma töötu ning leiba teenib vaid Abikaasa, kuid alati, igal palgapäeval on mul esmajärgus tähtis, et meil saaksid arved makstud, et mu loomadel oleks toit olemas, ning alles siis mõtleme me endi peale. Kui mu kiisudel on halb, siis on ka mul halb. Niisiis oli Võõras kiisu paksuke, mina meeleheitel ning Abikaasa haaras ohjad enda kätte. Kassipoegi meie igatahes uputa, ning see on ka seadusega keelatud, kuid ma olen enam kui kindel, et seda ikka tehakse, aga kes kontrollib? Mitte keegi! Enne vabariigi aastapäeva otsustas mu Abikaasa kirjutada ise Varjupaika, ning ta sai ka vastuse. Ta kirjutas, et ei soovi kassipoegi, kuid on nõus kiisukese endale tagasi võtma kui kiisuke ära steriliseeritakse. Omavahel mõtlesime ka välja, et oleme nõus natukene maksma. Näiteks meie kodukoha Loomakliinikus on Emase kassi steriliseerimine 55 eurot, see oleks meie jaoks olnud natuke liig, ja kui veel pojad ka mis veel nendega? Seega saime kiired ja selged vastused ning jõudis kätte ka päev, mil Abikaasa viis kiisukese ära. Ma ju ei teadnud, kas kiisu jääb varjupaika, või mis temast üldse saab. Ma olin õnnetu, lausa väga õnnetu. Ometi oli see kassike see, keda ma ei soovinud, kuid selle ajaga sai kassike väga sõbraks ja läks südamesse.  

Abikaasa tuli varjupaigast koju, ning ma nutsin ja ütlesin talle, et sa viisid kiisu ära.  Seejärel ütles Abikaasa, et ta toob kahe tunni pärast tagasi. Sellepeale ma siis küsisin, et mis siis varjupaigast öeldi, või mis tehti. Varjupaigas selgus, et kiisuke polegi lõpptiine nagu mina arvasin. Ometi oli ta nii paksuke, ning, et ta steriliseeritakse ära ja, et meile läheb see maksma 35 eurot. Seepeale mu Abikaasa ütles, et raha pole, kuid siis öeldi, et ei ole hullu, ning et nad teevad arve. Praeguseks on meil see juba muidugi makstud. Niisiis ootasime need paar tunnikest ära ning Abikaasa läks kiisule järele. Peale selle, et kiisuke sai steriliseeritud, sai ta ka tasuta kiibistatud ning registreeritud. Tasuta sellepärast, et olime nõus ta enda juurde tagasi võtma, ning ei jätnud teda varjupaika, seega leidis kiisuke uue kodu, uue kodu meie juures, ehk seal, kuhu ta pisikesed jalakesed olid ta toonud, kus tema eest hoolitseti, ning hoolitsetakse ka edaspidi. Hetkel kiisukene toibub vaikselt opist, ning näha on, et ta on tänulik.

Kitu peale oppi kodus.

Seega minu kaheksast kassist sai 9 kassi, ning mina tunnen jälle, et olen ühe elukese päästnud. Varjupaigas selgus ka tõsiasi, et kassike olevat olnud vaid paar nädalat tiine, ning see kass ise on arvatavasti paar aastat vana, seega on minu mustade ja mustvalgete kasside hulgas ka üks triibik. Võtsin vastutuse Võõrale kiisule, kes polegi enam nii võõras. Armastame teda sama palju, kui oma teisigi kasse, ning mu Abikaasa saigi endale sünnipäevaks uue kassi, sest kassike on nüüd tema nimel. 

Nimeks sai talle Kitu, kuid vahel me kutsume teda siiski Triibikuks :)

Suur tänu kõikidele jagajatele ja suur tänu varjupaigale.